Skip to content

Miks teie alumiiniumoksiidist keraamiline tiigel praguneb pärast 4 tsüklit temperatuuril 1450 °C

Miks teie alumiiniumoksiidist keraamiline tiigel praguneb pärast 4 tsüklit temperatuuril 1450 °C (kuumutamiskiirus, mis kolmekordistas meie tehases selle kasutusiga)

Olen näinud, kuidas rohkem alumiiniumoksiidist tiigleid on rikkunud vale kuumutuskava kui temperatuur ise. Kahekümne aasta jooksul, mil olen tegelenud kõrgtemperatuursete sulatuste ja kaltsineerimistega, on muster tüütult ühesugune: tiigli nimikõrgus on 1650–1700 °C pidevaks kasutamiseks, ahju temperatuur ei ületa kunagi 1480 °C, kuid tiigli põhja raadius lõheneb lahti juba 3. või 4. tsüklis. Metall või pulber läheb rikutud, töögraafik läheb sassi ja keegi süüdistab “odavat materjali”. Peaaegu kunagi ei ole asi materjalis. Põhjuseks on temperatuurigradient, mille sa sundisid läbi seina, mis ei suuda soojust piisavalt kiiresti ära juhtida.

Kõrge puhtusastmega alumiiniumoksiidil (99–99,5% Al₂O₃) on toatemperatuuril korralik paindetugevus – tihedatel tükkidel tavaliselt 300–380 MPa – ning soojusjuhtivus umbes 28–32 W/m·K. See sobib hästi püsiseisundiks. Probleem on selles, et soojuspaisumistegur on ligikaudu 7,8–8,2 × 10⁻⁶/K, samas kui soojusjuhtivus on vaid mõõdukas. Kui välispinna temperatuur tõuseb südamikust 200 °C võrra kõrgemaks, tekib jahedamal poolel tõmbejõud. Keraamika ei anna järele, vaid praguneb. Olen näinud, kuidas sama 100 mm läbimõõduga silindriline tiigel on vastu pidanud üle 40 tsükli temperatuuril 1450 °C, kuid purunenud viiendal tsüklil järsu temperatuuri tõusu korral. Erinevus ei seisnenud kunagi maksimumtemperatuuris.

Eelmisel aastal kaltsineeris üks meie poolt toetatav pulberitöötlemistehas haruldaste muldmetallide lähteaineid 120–150 mm läbimõõduga kõrge puhtusastmega alumiiniumoksiidist keraamilises tiiglis suure muhvelahju sees. Sihttemperatuur oli 1450 °C, 4-tunnine hoidmine, õhukeskkond, umbes 8–10 kg laadungit tiigli kohta. Temperatuuri tõsteti külmalt kiirusega 8–10 °C/min, sest “ahi suudab seda teha ja meil on vaja läbilaskevõimet”. Seina paksus varieerus vahemikus 3,2–4,1 mm, olles kõige paksem põhja raadiuses – klassikaline pingekontsentraator. Kolme nädala pärast jõudis praagi määr 35%ni. Praod algasid sisemise põhja raadiusest ja ulatusid seina poole kõrguseni. Pärast purunemist tehtud lõikepindade uurimine ei näidanud keemilist mõju; räbujoon oli puhas. Tegemist oli puhtalt termilise šokiga.

Võtsime kasutusele sama partii 99,5% tihkusega tiigleid (tihedus 3,85–3,88 g/cm³, avatud poorsus <0,4%, paindetugevus toatemperatuuril 340–360 MPa) ja viisime läbi kontrollitud võrdluse väiksemas kastiahjus, kus kasutati sama koostisega, kuid väiksema massiga laadungit. Esimene seeria järgis vana profiili: 8 °C/min kuni 1450 °C, ilma temperatuuripausideta. Keskmine eluiga: 4,2 tsüklit enne nähtava prao tekkimist. Teise seeria puhul kasutasime astmelist kuumutamist, mille suhtes jõudsime kokkuleppele pärast pinna ja südamiku vahelise ΔT mõõtmist varutermopaariga, mis oli peidetud näidiskruusiseina sisse:

  • 2,5 °C/min ümbritsevast temperatuurist kuni 300 °C-ni, hoidmine 20 minutit
  • 3 °C/min kuni 600 °C, hoidmine 15 minutit
  • 4 °C/min kuni 1450 °C

Jahutamine toimus kiirusega alla 5 °C/min kuni 100 °C, seejärel loomulikult. Keskmine kasutusiga tõusis 14 tsüklini enne esimese prao tekkimist ning enamikul tükkidel oli veel >70% jääktugevusest, kui me need 10 tsükli järel läbilõikasime. Valmistaja võttis profiili kasutusele suures ahjus (lisati vahepealsed peatused temperatuuridel 250 °C ja 500 °C). Jäätmete osakaal langes alla 8% ja nad lõpetasid iganädalase asendusmaterjali ostmise.

Füüsika on lihtne, kui oled ebaõnnestumisi näinud. Alumiiniumoksiidi termilise šoki parameetrit piirab just see mõõdukas soojusjuhtivus. 4 mm paksune sein 8 °C/min kiirusel tekitab piisavalt suure ΔT, et ületada kohalik tõmbetugevus selles raadiuses. Algse soojenemise aeglustamine ja lühikeste soojenemispauside lisamine võimaldab soojusel läbi imbuda. Seina paksuse kõikumine on olulisem, kui enamik andmelehti tunnistab; 20–25% paksuse hüpe põhjas mitmekordistab pinget. Tihe, madala poorsusega 99,5% materjal aitab, sest poorid toimivad pinget suurendavatena, kuid see ei päästa teid 10 °C/min kiiruse juures 150 mm pikkusel tükil.

Nikkelpõhiste supersulamite või kõrge puhtusastmega vase puhul kehtivad samad reeglid, ainult et keemiline kahju on suurem, kui alumiiniumoksiidist keraamiline tiigel puruneb ja saastab sulami. Olen mõõtnud sama tiheda klassi jääktugevust pärast kontrollitud termilist šokki (ΔT ≈ 200 °C jahutamine õhu käes): umbes 65–75% algsest paindetugevusest pärast viit tsüklit, kui temperatuuri tõus on kontrollitud, võrreldes alla 40%ga, kui temperatuuri tõus on järsk. Need arvud vastavad sellele, mida me tootmisel näeme.

Kui teete pidevaid või poolpidevaid tsükleid temperatuuril üle 1400 °C, käsitlege kuumutamiskiirust protsessimuutujana, mis on võrdne tipptemperatuuriga. Mõõtke või vähemalt hinnake ΔT-d tegeliku seina paksuse ulatuses. Hoidke temperatuur alla 500 °C, kuni spetsiaalselt valmistatud alumiiniumoksiidist tiiglid on läbi kuumutatud. Jahutage aeglasemalt kui kuumutate. Kontrollige iga tsükli järel põhja raadiust – mikropragunemised algavad just sealt juba ammu enne, kui tükk laguneb. Kui teete seda, muutub kõrge puhtusastmega alumiiniumoksiidist tiigli termilise šoki vastupidavus ennustatavaks, mitte enam loteriiks. Enamik “lühikese eluea” kaebusi, mida ma ikka veel kuulen, tuleneb lihtsalt liiga järskudest temperatuuritõusudest paksuseinaliste tükkide puhul. Korrigeerige esmalt protsessiskeemi; materjal on tavaliselt juba piisavalt hea.